Kui värvi kulub objektil rohkem kui kalkulatsioon ette näeb, ei ole põhjus enamasti ainult värvi hinnas või aluspinna halvas seisukorras. Suur osa kaost tekib seadistusest, pihustuskaugusest, valest düüsist, liigsest rõhust ja töövõttest. Küsimus, kuidas vähendada värvikulu pihustamisel, tähendab tegelikult seda, kuidas saada rohkem värvi õigesse kohta ning vähem õhku, udu ja puhastuskadu.
Professionaalsel maalritööl ei saa värvikulu vähendada katvuse arvelt. Kui kiht jääb liiga õhuke, tuleb pinda üle teha ning materjali- ja ajakulu kasvavad topelt. Õige eesmärk on saavutada nõutud kuiva kihi paksus võimalikult ühtlaselt, minimaalse ülepihustuse ja väikese praagiga.
Värvikulu algab enne pihustamist
Pihustusseade, düüs ja värvimaterjal peavad moodustama toimiva terviku. Kui suure viskoossusega värvi surutakse läbi liiga väikese düüsi, tõstetakse sageli rõhku, et materjal üldse korralikult liiguks. Tulemuseks võib olla ebaühtlane pihustuspilt, suurem värviudu ja kulukam töö.
Liiga suure düüsiga on teine probleem: ühe läbimisega kantakse pinnale rohkem materjali, kui tegelik kihipaksus nõuab. Vertikaalpindadel suureneb siis äravoolude oht ning parandustöö sööb kiiresti ära näilise ajavõidu. Düüs tuleb valida materjali tootja soovituse, tööpinna tüübi ja soovitud tootlikkuse järgi.
Seadme tootlikkus peab vastama töömahule. Väikese ruumi või üksikute detailide puhul ei pruugi suure tootlikkusega airless-seade olla kõige säästlikum lahendus, sest voolikutesse ja puhastusse jääv materjal võib moodustada märgatava osa kogusest. Suurtel seina- ja laepindadel annab õige airless-seade seevastu hea katvuse ning vähendab käsitsi rullimisega kaasnevat ajakulu.
Vali düüs pihustuspildi, mitte harjumuse järgi
Düüsi esimene number määrab üldjuhul pihustusnurga ja sellest tulenevalt värvijoa laiuse, viimased numbrid ava suuruse ehk materjalivoolu. Lai lehvik sobib avatud ja suurtele pindadele, kuid kitsastes kohtades või servade lähedal tähendab see rohkem maskeerimist ja suuremat ülepihustuse riski.
Kulunud düüs on üks sagedasemaid varjatud värvikulu põhjuseid. Ava suureneb kasutamisel, värvivool kasvab ning pihustuspilt muutub ebaühtlaseks. Töötegija kompenseerib seda sageli liikumiskiiruse või rõhu muutmisega, kuid tegelik lahendus on düüsi õigeaegne vahetamine. Kulunud düüs maksab tavaliselt oluliselt vähem kui ühe objekti jooksul raisatud värv.
Kuidas vähendada värvikulu pihustamisel õige seadistusega
Rõhk tuleb seada nii madalaks, kui on võimalik hea ja ühtlase pihustuspildi säilitamiseks. Liigne rõhk lõhub värvi liiga peeneks, tekitab rohkem värviudu ning viib materjali tööpinnast mööda. Liiga madal rõhk annab aga “sõrmelise” pihustuspildi, kus joa servad on ebaühtlased ja katvus kannatab.
Praktiline seadistamine algab proovipihustusest. Kontrollige pihustuspildi kuju kartongil või proovipinnal. Kui lehviku servad on selged ja materjal jaotub ühtlaselt, on rõhk üldjuhul sobivas vahemikus. Kui servades tekivad triibud või katkendlikud jooned, tõstke rõhku väikeste sammudega. Maksimumrõhk ei ole töörežiim, vaid seadme tehniline piir.
Oluline on ka materjali õige ettevalmistus. Värv tuleb enne kasutamist korralikult läbi segada ning vajadusel tootja juhise järgi lahjendada. Ülelahjendamine võib näiliselt muuta pihustamise lihtsamaks, kuid vähendab sageli kattevõimet ja nõuab lisakihti. Alalahjendatud või halvasti segatud materjal koormab pumpa, ummistab filtreid ja sunnib töötegijat seadistust valesti muutma.
Filtrid peavad sobima kasutatava materjali ja düüsiga. Liiga peen filter võib tiheda materjali korral piirata voolu, liiga jäme filter aga lubada düüsini osakesi, mis halvendavad pihustust või põhjustavad ummistusi. Puhas filter aitab hoida rõhu stabiilsena ning stabiilne rõhk tähendab ühtlasemat värvikulu.
Töövõte määrab, kui palju värvist päriselt pinnale jõuab
Pihustuspüstol tuleb hoida pinnaga risti. Kaarega käeliigutus tähendab, et värvikiht koguneb tõmbe keskele ja jääb servades õhemaks. See tekitab ebaühtlase tulemuse ning sageli lisaläbimise vajaduse.
Pihustuskaugus sõltub süsteemist, düüsist ja materjalist. Airless-töö puhul on tavapärane stabiilne kaugus umbes 25-30 cm, kuid seadme ja düüsi juhised on alati määravamad. Liiga lähedalt pihustades suureneb äravoolude oht, liiga kaugelt pihustades jõuab suurem osa materjalist värviuduna õhku või kõrvalpindadele.
Päästikut tuleb vajutada liikumise ajal ja vabastada enne tõmbe lõppu. Nii ei kogune värv tõmbe algus- ja lõpp-punkti. Läbimiste ülekate peab olema ühtlane, sageli umbes pool pihustuslehvikust. See ei ole materjali raiskamine – korrektne ülekate väldib triibulisust ja hilisemat parandamist.
Laed, sügavad nišid, radiaatoritagused ja karkassdetailid nõuavad eraldi tööjärjekorda. Kui suuri pindasid pihustatakse enne keerulisi kohti ilma plaanita, tehakse samu alasid hiljem mitu korda üle. Mõistlik on jagada pind tsoonideks ning määrata enne alustamist, millised servad, nurgad ja detailid tehakse väiksema lehviku või teise töövõttega.
Aluspinna ettevalmistus hoiab ära lisakihid
Tolmune, liiga imav või ebaühtlaselt pahteldatud pind neelab värvi erinevalt. Siis võib ka õigesti seadistatud pihusti jätta mulje, et värvi kulub põhjendamatult palju. Kruntimine on sageli odavam kui viimistlusvärviga aluspinna imavuse kompenseerimine.
Enne töö algust tasub kontrollida pahteldatud parandusi, lihvimistolmu ning erineva imavusega alasid. Eriti kriitiline on see uusehituse kips- ja pahtelpindadel. Kui alus on ühtlane, saavutatakse nõutud katvus väiksema materjalihulgaga ja tulemus jääb visuaalselt parem.
Maskeerimine ei ole ainult puhtuse küsimus. Korralikult kaetud aknad, põrandad, avatäited ja tehnosüsteemid võimaldavad töötada õige pihustusnurga ning töökiirusega. Kui maalija peab igal tõmbel kartma kõrvalpinna määrimist, muutub töö aeglasemaks ja pihustuskaugus kipub ebaühtlaseks.
Mõõtke kulu objektil, mitte ainult pakkumises
Värvikulu juhtimine muutub täpseks siis, kui seda mõõdetakse. Objekti alguses tuleb teada töödeldava pinna ruutmeetreid, materjali tootja teoreetilist kulu ning kavandatud kihtide arvu. Töö käigus tuleb võrrelda tegelikku kulutust planeerituga.
Kõige kasulikum on jälgida nelja näitajat:
- värvi kogus ruutmeetri kohta;
- kasutatud düüsi ja rõhu seadistus;
- ühe kihi tegemiseks kulunud aeg;
- puhastusse, voolikutesse ja parandustesse jäänud materjal.
Kui kulu on oodatust suurem, saab põhjust otsida konkreetselt. Kas aluspind oli prognoositust imavam, düüs kulunud, rõhk liiga kõrge või tekkis palju parandusi? Ilma mõõtmiseta jääb raiskamine muljeks. Andmetega saab järgmise objekti pakkumise, seadistuse ja materjalitellimuse täpsemaks teha.
Hooldus vähendab nii materjali- kui seisakukulu
Pihustusseade tuleb puhastada kohe pärast töö lõppu. Kuivanud värv filtrites, püstolis, düüsikaitses või voolikus mõjutab järgmisel kasutuskorral pihustuspilti ning võib põhjustada ummistusi. See tähendab ebaühtlast katvust, lisatööd ja sageli ka asjatut värvikadu proovipihustustel.
Kontrollige regulaarselt düüse, filtreid, tihendeid, imivoolikut ja pumba kuludetaile. Seadme hooldus ei ole eraldiseisev kulu, vaid osa töökindlusest. Kui ettevõttel puudub oma seadmepargis sobiv masin või töömaht on ajutine, on mõistlik seade enne ostu rendis reaalsel objektil läbi proovida. Nii saab valida tootlikkuse, düüsi- ja voolikukombinatsiooni tegeliku töö, mitte oletuse järgi.
VS Nordi tüüpi tehnilise partneri väärtus seisneb siin eelkõige õiges nõustamises, hoolduses ja varuosade kättesaadavuses. Sobiv seade üksi ei taga väikest värvikulu, kuid vale seade muudab selle eesmärgi oluliselt raskemaks.
Värvikulu vähendamine algab järgmisel objektil ühest lihtsast tööharjumusest: tehke enne suure pinna alustamist proovipihustus, kontrollige düüsi seisukorda ja seadistage rõhk pihustuspildi järgi. Need mõned minutid võivad säästa mitu värvipange, parandustunde ja ühe ebavajaliku tööpäeva.
